Kõigepealt selgitan ma oma selle kordse postituse pealkirja. Ennem kui muu kallale asun.
Nii, asi on selline, kas teile meeldivad kahepalgelised inimesed? Kindlasti mitte, ma usun, et mitte kellegile ei meeldi. Issand, neid ei ole lihtsalt võimalik sallida ju. See on kõige haigem asi üldse. Oled silma ees hea, lähed paar meetrit eemale ja juba vihkad. Noh, toome näite: issand, sul on nii ilus pluus. Järgmine hetk juba eemal: issand, vaata kui nõme pluus tal on. Ja kusjuures se näide on võetud täitsa päris elust. Ma lihtsalt annan teiste häid näiteid edasi. Oeh, keegi ei saa ju ometi nii võlt olla. Need silmakirjateenrid võiksid endale mingi asutuse teha ja seal oma probleemidest kõnelda, kõik koos, neil saaks kindlasti lõbus olema.
Ja see, kuidas mina oma asju ajan, ei puutu teistesse ja ei ole vaja endale asju ka ette kujutada. Tekib juba tunne, et varsti vaja kedagi Sewaldisse saata.
Hello my little friends
No mis siis kui ma pole mõnda aega kirjutanud midagi. Üks põhjus oli see, et mul puudus selleks vajalik aeg ja tänu nendele tormdele siin kallil Eestimaa pinnal puuduks mul ka internet. Polnud võimalust isegi sõprade juures kirjutada. Mul on nii palju jutustada, tavaliselt ma ju kirjutasin järgmine päev või kunagi öösel. Nüüd jah, kahjuks, ajanappus.
Esiteks täname jumalat, et pole midagi tõsist lahti mu tuttavatega ega sõpradega. See mis kõigutab teisi, kõigutab ka mind. Selline ma juba kord olen. Mu ema kutsub tihti mind Lumivalgukeseks. Ta on ju tuntud oma headuse, mustade juuste ja punaste huultega ja lumivalge nahatooniga. Eks ma olen selle tegelaskuju elav ja reaalne varjant.
Tegelikult ma ju tahtsin üldse rääkida Tõstamaa vallapäevadest ja muust, mis hullu toimunud on.
Raini sünnipäev(11.08). Ma olin vanaenam juures, ta ise viibis vanaisaga Norras. Kutsusin Argo siis sinna omale seltsiks. Rain ja Robert tulid ka õhtul, tähistasime Raini sünnipäeva, tegime paar õllet ja muud jooke. Nalja ka muidugi, ojaaa. Tegelikult oli ka kutsutud teised Tõhela kärsad, aga nad olid kahjuks Leedu tripist rampväsinud. Aga me saime ka neljakesi korralilikult lõbutsetud. Asi läks siiski asja ette.
Tõstamaa vallapäevad(13.08-15.08). Esimene päev oli Tõhelas, järve ääres. Läksime mingi 5st kohale, olime mõned tunnid seal, rääkisin mikrofoni ära ja siis tulime tulema. Hiljem, kui pidu algas, läksime tagasi. Ooo, pidu oli isegi väga hea. Sai nähtud neid, keda polnud ammu näinud. Oeh, ma lihtsalt jumaldan seda, kui ma näen oma sõpru üle pika aja. Kuigi, keegi ei salli mind ju. Kurb küll. Aga mind paneb see imestama, et aastate jooksul tekkinud sõbrad(kes mind tegelikult ei salli) on alati minu kõrval ja mina nende. Isegi üks hea sõber ütles, et ma mõistan ja saan nii hästi aru. Ma tänan Sind. Kuigi tõesti, vahepeal on mul ka keeruline ja teen seda, mida tegelikult üldse ei peaks mõtlemagi. Igal inimesel on omad tõusud ja mõõnad. See on elu. See, kui sa saad haiget, tülitsed või mis iganes, paneb ju tegelikult sind ju mõistma, et sa elad. Või kuidas?
Okei, aitab. Peost edasi. Nii, rääkisin sõpradega juttu, keerutasin jalga ja ajasin hullu. Aga teate mis? Iga pidu juhtub midagi, saadakse midagi teada. See on ju tavaline, küla elu. See kõik käib asja juurde. Lisab elule vürtsi. On ju nii? Või ma eksin?! Kui nüüd aus olla, siis viskab see väike küla elu üle. Üks hakkab pihta ja kolmas juba räägib teist juttu. Aga samas, need kes on terve oma elu harjunud kusagil väikeses kohas elama, on harjunud sellega, mis toimub, nad ei oskagi muud tahta. Ja ma ei mõista neid hukka. Las lõbutsevad, siis on ka välisvaatlejatel huvitavam elu. Kõige lahedam selle kõige juures on see, et nood arvavad, et neil on nüüd õigus. Kui keegi kasvõi ühe korra kellegi jutu otsast lõpuni ilma vahele segamata ära kuulaks, ei oleks sellist asja nagu külajutud. Aga mis seal ikka, ei kurda tegelikult ju. Lisab elule vürtsi, nagu ma ennist mainisin. Peost edasi.
Teine päev oli juba Tõstamaal. See pidu oli ka üsna hea. Regatt esines, tuli täitsa Tallinnast kohale. Jumala vinks-vonks bänd on. Teeb küll diskot, aga tantsuks on see just ideaalne. Nad lõpetasid mängimise mingi kella 2 paiku, siis tulin Argoga tulema. Viimasele päevale ma ei läinud, see on mingi jama värk. Pole kunagi viimasel päeval kohal viibinud, ega ilmselt ei viibi ka.
Ülejäänud oma ajast olen ma Tõhela ja Pootsi vahet sõitnud. Homme lähen ka kaheks päevaks koju, pole emagi mingi 2 kuud näinud ju. Meie perel on alati kiire.
Lõpetuseks ütlen-puhka rahus, mu kallis vend. Mul polnud küll au Sind tundma õppida, aga ma austan Sind sellegi poolest.
Olgu, ma siis lähen, üks närvitseb.