Chào ( Vietnaami keeles tere)
Sissekannete pealkirjad tulenevad enamasti laulusõnadest.
Täna pidin Veikoga kokku saama, aga plaanid muutusid kahjuks. Aga eks veel aega on. Hommikul siis tõmbasin uut muusikat ja uuendasin oma playlisti ja ka pilte. Jama on sellst ainult, et ma ei mäleta kuhu ma oma kõrvaklapid olen suutnud panna. Ei mäleta. No eks ma ole igal pool ringi ka trippinud.. Õhtul tuli vanaema meile külla, käisin siis temaga poodides, otsime mulle veel üht-teist. Nüüd ma arvan, et kõik vajalik on olemas, võib-olla isegi rohkem kui vaja oleks. Aga rohkem on minu meelest alati parem. Koju tagasi jõudes hakkasime sööma ja ootasime ema. Ostsime melonit ka. Kusjuures mul vanaema juures kasvab melonit ja arbuusi ka ja need enda koduaia asjad on ikka plaju paremad. Poe omad on täielik jama. Nagu mu vanaema ütleb. Täna läks siis musi ära Tartusse. Kurb on olla. Ja ma pole üldse viimasel ajal saanud und, üksi on nii harjumatu magada ja mis ma nüüd teen? Ilmselt hakkan ootama suure ootusega nädalavahetusi. Nii raske on olla. Saan aru mida Keiu tundis. Aga kannatame ära, asi ei pruugigi nii hull olla. Ja ma jumaldan oma juukseid. Nii mõnus on teha igast soenguid. Pikad juuksed on ikka palju etemad kui lühikesed. Ja üldse on mul nendega vedanud, pole katki ega midagi. Vahepeal ajab see küll närvi, et neid nii palju on, aga mis seal ikka. Lõppkokkuvõttes olen ikkagi rahul ;) See on kõva, et Birgit nüüd keerulist hakkas panema. Alati võik kellegi teise seisukoha ära kuulata. Aga kui ta nii teab, siis las teab. Ma ei viitsi kellegiga vaidlema hakata ega midagi. Me oleme siiski suured inimesed. Mul niigi sitt tuju, ei ole tahtmist veel mingite jamadega tegeleda. Elu on lill.
Aga tavai, ma süvendun televisiooni maailma ka natukeseks.
0 comments:
Postita kommentaar